Ma kirjeldan:
Sõbranna- rase.
Minu esimene kommentaar selle peale: ära siis ära unusta, et meie olema ka inimesed ja meie elu ei hakka keerlema ainult sinu ümber.
Julm onju- aga aus.
Kõik nõus!
Edasi (3 kuud)- kokkusaamine- Mina ainult kuulan.-... ja kuulan.... ja kuulan... ja kuulan.
Kuidas minul läheb? Who cares, ta on ju ometi rase!!!!!!!!!!!!!!

WHO CARES- ELU ON TÄPSELT SAMASUGUNE EDASI! Või on see jälle inimestele ainult mingi võimalus saada VEEL tähelapenu?!

Selliseid inimesi ma ei austa, ega hakkagi austama- kõik suhted on kahepidised- kui ma seda nii ei näe, siis ei ole mul seda vaja.