Eepiline

Mul on olnu täna nii eepiliselt sitt päev, et ma ei osanud enam valida, kas nutta või naerda.

Tegin mõlemat korraga.

Naer läbi pisarate on selle asja nimi.

Mul on vaja ennast veel üheks asjaks kokku võtta ja siis on JOKK.

Aga ma siiralt ei suuda. Ma ei taha, ei viitsi, ei jõua.

Motivatsioon on jooksnud hoogsalt alla nulli.

Absoluutne vastumeelsus on.

Ma tahaks midagi lhõkuda. Tahaks kuvaldaga mõne asja nii tükkideks lõhkuda, et keegi ei oleks võimeline aru saama, et millega oli tegu...

PS! KÄIGE VITTU kolmekümnendates emased, kes ei saa 20 minutiga hakkama 1 artikli välja printimisega/paljundamisega... Teie pärast läks mul täna 1 tund ja 45 minutit oma bakatöö väljaprintimiseks. Eks seal oli oma osa ka utlibi geniaalselt aeglastel arvutitel, aga ajaliselt passisin ma teie taga järjekorras kordades rohkem aega. TÜRA, teil on suu peas, kasutage seda. Seal on inimene olemas, kes hea meelega teid aitab, kui te ei saa/oska/suuda selle printimistööga hakkama saada. Järgmine inimene, kes ütleb, et meie põlvkond on eluvõõras saab mult verbaalselt jalaga näkku.